Olen ametlikult kurb!

Ma ei taha... Ma ei taha tööd teha. Ma ei taha süüa. Ma ei taha mõelda, mis oli või tuleb, tahan lihtsalt olla. Ma ei taha kellegagi rääkida. Ma ei taha tegelikult isegi praegu kirjutada. Pärast kahetsen seda võib-olla, aga no vahet pole. Aga ma olen lihtsalt nii kurb, et ükski näolihas ei liigu. Miks? Piiiik jutt... Ja enamus sellest jutust ei ole siia kirjutamiseks mõeldud. Lohutada on mind ka vist suht raske praegu. Tahaks ennast täiesti tühjaks laadida ja siis jälle täis. Tunnen end kui vana ja kulunud ronimisköiena, mis võib igal hetkel kuskilt pooleks rebeneda...

Kevad saabus sedapuhku minu jaoks tumedate pilvedega, aga kuskilt paistab alati valguskiir...


Edit: avastasin, et tegelt töö tegemine ongi ainus asi, mida ma teha tahan. Saab rahulikult omaette olla, ilma et keegi lolli juttu rääkima hakkaks...

Sildid:

Sündinud selleks et surra...

Miks peab olema ümberringi nii palju kurba? Miks ei võiks olla elu täis ainult rõõme ja miks ei võiks valitseda maailmas rahu? Miks nii paljud inimesed soovivad halba ja värvivad oma tegude ja ütlemistega maailma inetumaks? Miks on nii, et kui maailma sünnib uus inimene, tunnevad kõik selle sündmuse üle rõõmu, kuigi samas on ju teada, et kunagi see sama hing lakkab hingamast? Mäletan üht aastat lapsepõlvest, kus oma rahu leidsid taevas teineteise järel naarbritädi...lähedal asuva poe müüja, kes oli kaugelt sugulane...lähedase sugulase tüdruksõber, kes oli ühtlasi mu praeguse hea sõbra õde...naabripoiss kõrvalmajast ehk minu venna parim sõber...ning isa vend, onu, kelle pojaga olime senimaani lahutamatud mängusõbrad, aga peale seda traagilist aastat polegi enam kohtunud. Eriti kurvaks teeb meele see, et mõned lähevad teise ilma varem kui keegi seda oodata oskaks... Miks ma seda kõike meenutan? Ehk sellepärast, et mul on kahju inimestest, kelle lähedased surevad... Aga samas ma tean, mida nad tunnevad... Ja ma tahan öelda seda, et kunagi paistab päike taas teie õuel! Elu läheb edasi vaatamata kõigele halvale ja tagasi keerata elu ei saa... Tuleb leppida! Elu ongi selline!

Sildid:

Mind ei ole olemas!

No lihtsalt ei ole jutu tuju noh! Või kui korraks tuleb, siis pole võimalust blogida ja nii ta läheb, päeva järel päev... Vot tak!

Sildid:

Elu on mäng, kus keegi kaotab ja keegi võidab!

Ei ole tuju rääkida ei kolmapäevasest Lembitu soolaleivapeost, ei neljapäevasest korvpallist, kus Kiisu videokaameraga filmis ega ka reedesest muusikalist. Pole tuju rääkida African Kitchenis käimise muljetest ega nädalavahetusest, mil oli sünnipäev! Ei ole tuju millestki rääkida. Ei ole tuju blogida... A seda et, kus mu tuju on...ei tea...on kuhugi kadunud. Millal tagasi tuleb?...ehk siis kui päikene jälle mu elus paistma hakkab! Vahest lihtsalt on nii, et alati ei lähe kõik hästi. Kui on tunne, et kõik läheb hästi ja elu on ilus, pöörab ikka ja jälle elu mulle selja. Mustad pilved tulevad päikese ette ja pimedus võimutseb. Aga niisama seista ka ei saa. Saab, aga siis seisavad pilved kauem taevas. Tuleb liikuda...siis tuleb rutem päike välja! Lähengi päikest otsima! Aidaa...

PS! Ei saa ikkagi tänamata jätta inimesi, kes mind sünnipäeval meeles pidasid! Teie olete üks osa mu päikesest!

Sildid:

Midagi on valesti...

Tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tea mis, aga ma tunnen nii. Tunnen, et mind vajatakse kuskil rohkem, kui siin, kus ma olen. Tunnen, et mõned inimesed kaugenevad päev-päeva järel minust, kuigi ma seda üldse ei taha. Tunnen, et midagi läheb valesti... või hoopis läks juba? Olen ma midagi valesti teinud? Olen ma kuskil käimata jätnud? Olen ma midagi valesti öelnud? Olen ma midagi olulist kuulmata või nägemata jätnud? Oleks ma pidanud kuskil midagi ütlema mitte vaikima? Ma ei tea... Aga midagi on valesti. Hääl mu seest ütleb seda. Tunne on see, mis ei valeta. Aga mida ta mulle praegu öelda tahab, ma ei saa aru. Tahaks lennata... Päriselt! Tahaks reisida! Üks töökaaslane käis mai kuus Lõuna-Hispaanias puhkamas ja üks teine töökaaslane läheb sinna samma kohta nädala pärast. Üks rääkis teisele muljeid ja elamusi ning kuidas kõik oli. Mul tekkis ka isu reisida. Tõsiselt! Ükskõik kuhu ja kasvõi kohe! Aga jah, ma tean, et kohe ei saa. Kohe kindlasti ei saa... Igav. Aga ikkagi - mis on valesti?

Sildid:

Rahakott kadunud

Rahakott on kadunud. Teadmata kuhu. Koos dokumentidega. Mul ei ole jututuju!

Sildid:

Vihkan herilasi...

Juba lapsepõlves ei meeldinud mulle igusugused mesilase ja herilase taolised putukad. Ei teagi, miks! Ei meenu igatahes, et mul väiksena oleks herilastega mingi väga negatiivne kogemus olnud. Igatahes ei suuda ma nende läheduses viibida ja vanasti hakkasin veel kohe kätega vehkima ja jooksin minema, kui mõnd herilast nägin. Igatahes oskasin ma nädal aega tagasi nelja päeva jooksul kaks korda nõelata saada. Suht süütutes olukordades. Esimene kord läksin ühte kuuri, kus oli herilase pesa, läksin vaid mõneks sekundiks, aga nii kui sisse astusin, sain õla-kaela piirkonda nõelata. Hea siis, et ainult üks herilane otsustas mind nõelata, mitte terve pesakond. Ok, see polnud hullu - paar tundi valu ja asi unustatud. Aga neli päeva hiljem oskas herilane mu soki peale end nii sättida muruniitmise ajal, et nõelas läbi soki, nagu vana kala. Kurat, kus see tegi valu. Hambad ristis aga niitsin edasi, ise pooleldi longates. Valu läks esialgu samuti mõne tunni möödudes üle, aga see järel läks jalg paiste ning siis ei saanud enam hästi ei istuda ega astuda. Lõppude lõpuks hakkas paar päeva hiljem veel see nõelamiskoht kõõluse juures sügelema, nii jubedalt, et ei saanud kahel õhtul järjest rahulikult magamagi jääda. Seejärel mõtlesin, et ega kaks ilma kolmandata jää, aga õnneks siiamaani pole kolmandat laksu tulnud! Loodan, et ei tule ka. Mäletan korda, kus ma dressipluuset nagist võttes panin kogemata pöidla herilase peale ja saadud sutsaka järel pöial teisest pöidlast kaks korda suuremaks läks. Praegu tundub see naljakas, aga siis kui see juhtus, küll mitte. Ühesõnaga - herilased on ikka ühed mõtetud loomad (või kes iganes nad ka poleks). Ja üks asi on veel kindel! Mesinikuks ma ei hakka! =)

Sildid:

Üks üritus ajab teist taga

Ma ei saa aru! Miks peab suvi nii lühike olema, või miks peab nädalavahetusi suvel nii vähe olema, või miks ei saa aega tagasi keerata? Tegelikult on lugu selles, et kõik hea ja huvitav satub ühele ja samale ajale. Valikut on alati raske teha, aga kahjuks tuleb midagi valida ja millestki loobuda. Nii näiteks pidin ära ütlema möödunud nädalavahetuse eel nii kanuumatkale kui ka Saaremaa reisile, kuna ma olin teadupärast Viljandi folgil. Tuleval nädalavahetusel on aga ees üks kokkutulek Läänemaal ja üks sünnipäev Raplamaal. Ma ei taha kummastki ilma jääda, aga mõlemasse kohta ma ka hästi ei jõua. Arvan, et lähen teen endast ühe klooni!

Sildid: ,

Head Uut!


Loodan, et see uus aasta algas/algab teil paremini kui mul!

Sildid: ,