Elamusterohke nädalalõpp

Neljapäeval oli mul üle pika aja üks väga kahtlane kõne. Helistas keegi naine ja väitis, et ta helistab kuskilt politseist ja ütles, et oleks vaja, et ma Pärnu mnt Politseimajja tuleksin (vana Kalevivabrik). Päev ega kelleaeg polnud oluline. Kuna mul nädalalõpp oli planeeritud juba, siis valisin ajaks tänase päeva ja õhtuse kellaaja, kell 17. Kõne ajal küsisin ka, kuhu ma täpsemalt täna tulema pean ja misasjus. Esimesele küsimusele sain ammendava vastuse, aga teisele vastati, et kui tulen, siis näidatakse ja räägitakse. Mida näidetakse ja miks on minuga vaja millestki rääkida, jäigi mul segaseks. Ja miks üldse helistatakse mulle politseist, mitte ei saadeta postiga kutset koju? Hämming tekkis mul aga juba enne kõne vastuvõtmist, sest tegemist oli salastatud numbriga! Kas keegi tegi mulle tüngakõne, või helistabki politsei salastatud numbriga, selgub juba täna õhtul.
Õhtul sai käidud korvpalli mängimas, nagu ikka neljapäeviti. Märkimisväärt on aga fakt, et sai mängitud kolm mängu kaks kolme vastu. Ja mina koos endise korterikaaslasega kahekesi mängides võitsime 2 mängu kolmest! Rahulolu missugune!
Reedel oli mul aga nii lühike tööpäev, mille sarnast ma ei mäletagi. 2,5h pikkune tööpäev tundus olematuna, kuigi veidi jõudsin selle ajaga ka tööd teha. Põhjus, miks nii vähe reedel tööl viibisin, oli see, et vend sai haiglast välja ja oli vaja Rakverre ta sõidutada. Lõpuks kujunes see peaaegu nagu pere kokkutulekuks, kui haigla ette kogunesid ükshaaval ja erinevast ilmakaarest isa, õde, mina ja lõpuks haiglahoonest vend.
Õhtu jätkus ühelt poolt positiivselt, teiselt poolt negatiivselt. Negatiivne oli see, et ilm keeras ära. Vihma hakkas päris tugevasti sadama! Üldiselt mul aga vihma vastu midagi ei ole, nii et pikemalt ei virise. Positiivseks tegi aga õhtu loomulikult Kiisu tulek Tartust bussiga nädalavahetuseks Rakverre!
Emotsionaalselt viis mind laupäeval endast aga täiesti välja meie oma film Klass. Üheltpoolt tagantjärele mõeldes võib muidugi öelda, et väga hea film, eriti eesti filmi kohta. Tundub väga reaalsena, mitte nagu enamus filmid, kus pingutatakse igas olukorras üle, nii näitlejate kui stenaristi poolt. Lõpp oli sellesmõttes õiglane, et halvad said väärilise karistuse, aga ei... Film paneb tõsiselt mõtlema, et kas sellist elu me tahamegi? Milleks on vaja vägivalda? Ma vihkan vägivalda! Üks asi on lihtsalt lõõpimine ja norimine, aga vägivallast ma aru ei saa... Ja ma ei suuda rohkem sellele filmile mõeldagi, lähen taas endast välja!
Peale seda filmi ma arvasin, et see õhtu ma enam ei naerata, aga õhtune teatrietendus Kuidas elad? ... Ann?! oli nii hea, et olin õhtul taas hea tuju etalon ise! Soovitan seda etendust kõigile, nii vanadele kui noortele, nii teatrisõpradele kui -vaenlastele! Väga huvitavalt oli ka publik etendusega seotud! Ja lõpuks saan ka omaette muheleda, et sain renoveeritud Rakvere teatris ära käidud!
Aga teatriskäik ei hõlmanud endas ainult etendust, vaid ka mobiili ärakadumist. Etenduse algul paluti mobiilid välja lülitada, nii ma siis tegin (tegelt panin hääletu peale litsalt) ja siis ma tundsin, et ma ei saanud mobiili korralikult taskusse tagasi lükatud. Aga ma jätsin mobiili rahulikult sinnapaika, teades, et ega ta kuhugi vahepeal ei kao ja asusin etendust jälgima. Etenduse vaheajal kohvikus aga avastasin, et mobiili taskus ei olegi.Õnneks saali tagasi minnes oli mobiil endiselt põrandat kaunistamas, minu istmest ühe koha võrra eemal. Seekord lõppes mobiili kadumine õnnelikult.
Pühapäevast meenuvad vaid negatiivsed elamused. Esiteks see, et pidin katuselt antenni ja toru alles tuues peaaegu alla lendama. Teiseks see, et tegin oma igapäevase jope katki ja määrisin mingi möginaga ära! Kolmandaks see, et pidin Kiisut jälle bussi peale saatma, teadmata, millal teda taas jälle näen. Ning lõpetuseks avastasin veel enne Tallinna sõitmist, et mu mp3-mängijal on aku tühjaks saanud ja nii palju siis muusika kuulamisest bussisõidu ajal. Aga tegelikult meenus mulle just, et ma polegi oma suht uuest mp3-mängijast midagi maininud. Kel huvi, siis riista täpsem mudel on Acme V-200X. Ise olen siiamaani väga rahul selle ostuga (mingi kuu aega olen seda juba mängitanud).

Sildid: , , , , , , ,

Kinos käidud, teatris veel käimata!

Mu kultuurijanu sai nädalavahetusel väheke kustutatud. Ostsin piletid Rakvere teatrisse etendusele Kuidas elad? ... Ann?! Selle etenduseni on veel küll üle kuu aja aega, aga vähemalt on nüüd hinges teadmine, et varsti saab Kiisuga teatrisse.
Kinos käimist võib vist ka mingil määral kultuuri alla liigitada. Vähemalt sai laupäeval Kiisuga kinos Ekraan käidud filmi Muusika ja sõnad (Music and Lyrics) vaatamas. Soovitan seda filmi kõigile õrnahingelistele, komöödia ja romantika filmi huvilistele, muusika inimestele... Mulle igatahes meeldis! See oli nüüd vist neljas film, mida sel aastal olen jõudnud kinno vaatama. Varem oleme Kiisuga sel aastal käinud vaatamas ka filme Deja Vu ja Puhkus (The Holiday) ning koos Margusega filmi Hea aasta (A good year). Ja pean ausalt tunnistama, et ma ei pidanud mitte üheski filmis neist pettuma. Pigem vastupidi - "Puhkus" ja "Hea aasta" üllatasid lausa positiivselt!

Sildid: , ,

Kultuurijanu!

Pühapäeval, kui Kiisu juures olin, rääkis ta, et tahaks teatri minna. Ja ennäe imet! Nakatas oma teatrilembusega mindki! =) Ma ei mäletagi praegu, millal mingit etendust, peale muusikalide, vaatamas käisin. Tõesti ei mäleta! Ehk oli see 2004. või 2005. aastal äkki. Igatahes pole ma viimasel kahel päeval muule mõelnudki eriti, kui Kiisuga teatri minekule... Küsimus on ainult nüüd selles, mida ja kuhu vaatama minna. Ehk oskab keegi midagi soovitada? Ükskõik, kas Tallinna või Tartu... Viimane aeg oleks ka tegelt muidugi renoveeritud Rakvere teatris ära käia. :)

Sildid: ,