Õnn käib mu kannul

Põhimõtteliselt jätkan eelmise sissekande lõpust...
Piletid võidetud, oli mul nüüd vaja neist lahti saada. Kuulutasin neist MSNis, tuttavate seas, keda nägin ning ka töö juures, aga huvi nende piletite vastu oli minimaalne.
Ei jäänud lõpuks muud üle, kui läksin reedel peale tööd ja enne Viljandi rongi peale minekut Harju mäele, et ehk seal ikka leidub paar inimest, kes soodsalt need piletid mult ära ostaks. Aega oli mul aga väga vähe. Kuskil 10 minutit koha peal äritsemiseks. Minu õnnetuseks avanes mulle selline vaatepilt, kus piletisabas polnud mitte ühtegi inimest, kuigi kell oli juba 5 läbi 40 minutit (üritus avas uksed kell 5). Paari minutilise ootamise järel möödusid minust kaks kutti, kellele olin valmis juba pileteid pähe määrima. Minu õnnetuseks oli tegu mingil moel üritusega seotud inimestega ja neil olid vabad pääsmed olemas...
Sel hetkel tundus asi lootusetu. Inimesi ei liigu, aega vaid 5 minutit, mis sel hetkel liikusid meeletu tempoga. Lisaks ei pruugi iga inimene tahta osta piletit mingi võõra suvalise inimese käest ning lõpuks lõi mulle pähe ka veel see, et suure tõenäosusega inimesed, kes tulevad sellele üritusele, on juba eelmüügist pileti ära ostnud!
Suht lootusetuks kujunenud olukorras olin ma valmis juba ära tulema, sest rong ei oota... Viimasel hetkel aga nägin tulemas kahte tüdrukut. Mõtlesin, et ma ei saa seda võimalust mööda lasta ja võtsin julguse kokku, saagu mis saab. Teretatud, vabandatud, küsitud piletite olemasolu järele ning peale seda, kui olin pakkunud oma pileteid, selgus, et tegu oli hoopis vene tüdrukutega. See tegi asjaolu veel keerulisemaks, sest mu vene keel on väga puine. Hakkasin siis vene keelt purssima ja sõnu, mida ei osanud vene keeles öelda, ütlesin eesti keeles. Minu õnneks mõistis üks tüdruk natuke eesti keelt ja pool vene, pool eesti keeles, sain tüdrukutega kaubale! =) Aga ega see kaubale saamine ka väga libedalt ei läinud. Peamiselt kartsid tüdrukud, et äkki on tegu võltspiletitega. Maha rahunesid alles lõpuks siis, kui ma pakkusin neile välja, et ma kõnnin nendega koos piletikontrollini. Probleemiks oleks võinud osutada peaaegu ka see, kui mulle pakuti suurem rahatäht, millest ma pidin osa tagasi andma. Ei oleks ma enne kodunt välja tormamist lauasahtlist sularaha kaasa haaranud, olekski kaup pooleli sel hetkel jäänud.
Kokuuvõtteks tuleks vist öelda - lõpp hea, kõik hea. Mina sain oma piletitest lahti ja tüdrukud said soodsamalt konsertile, lisaks veel järgmise päeva piletid peale kauba!
Pärast mõtlesin veel pool rongisõitu tagant järgi, kui lootusetu see kõik tundus, ja kuidas lõpus õnn hädast välja aitas.
Peaks vist minema lotopileteid ostma, enne kui Õnn kellegi teise juurde läheb! :P
Rongile jõudsin 5 minutit enne väljumist...
Seekordne 13. ja reede jääb kohe kauaks ajaks meelde!

Sildid: ,

Varastamine - see on imelihtne!

Tulin mina just poest ja nägin oma silmadega, kui lihtsalt käib varastamine. Tuli poodi poolvindine noormees (kusjuures tagantjärele mõeldes ma arvan, et ta teeskles oma täis olekut isegi rohkem juurde, kui ta seda oli). Ja koheselt hakkasid kassapidajad toda tüüpi valvsalt jälgima, samal ajal klientidega tegeledes. Peagi oli tüübi juures ka turvamees, kes vaikselt tüüpi poe väljapääsu poole suunas. Enne veel peatus tüüp alkoholileti juures, kus küsis, kui ma õigesti kuulsin, kanget Laysi. Poemüüja ütles, et meil oli sellist asja ja kui tüüp oli silmad imestuseks suureks teinud, et ei olegi või, asus tüüp siis vaikselt poest välja minema. Ma jõudsin selleks ajaks täpselt oma ostud ära sooritada ja väljusin poest tolle tüübi järel. Ümber nurga keerates nägin, kuidas tüüp võttis jope alt, selja tagant välja vist küpsisepaki või midagi taolist. Muigasin omaette, et see käis nüüd küll väga lihtsalt või on tegu uue trikimehega. Tüüp nägi vist, et ta mulle vahele jäi ja samal ajal, kui ma rahaautomaadist raha välja võtsin, tüüp jälgis mind. Ma aga ei teinud tüübist välja ja asusin kodu poole kõndima, samal ajal mõeldes, et huvitav, kas ta nüüd tuleb mulle järgi ja võtab mult raha ka ära, nii et ma tähele ei pane või!? Igatahes poemüüjad ja turvamees jäid küll pika ninaga...

Sildid: ,

Unest mul puudust ei ole!

Niiihh...
Olen nüüd enam-vähem üles saanud!
Mu unegraafikuga pole ikka kõik päris korras. Või no kui magama saan ikka üldiselt normaalsel ajal (peale keskööd veidi), siis üles hommikuti ei saa kohe mitte kuidagi! Keegi peaks hakkama mind hommikuti üles peksma, sest äratuskell mind enam absoluutselt ei kõiguta - magan edasi. Või peaks tellima omale hommikuti kontrollkõnesid, et kas ma olen ikka üles saanud... Kui äratus on mul kel 8, siis täna sain üles alles pool 10 ja siis oli küll tuli takus! Ohjah, ma olen lootusetu!
Unega seoses võib ka vist haigutamisest rääkida. Ma ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks on haigutamine nakkav. Kui näen kedagi haigutamas, siis võin kihla vedada, et haigutan kohe järgi! Eile aga juhtus midagi uskumatut! Ühistranspordiga koju sõites nägin ühes bussipeatuses reklaami, kus oli suurelt kirjas Äraaa Haaaiiiguta! Reklaamiti mingit jooki vist, mis teeb inimese erksaks, a see selleks... Ja siis kui ma olin seda suurt kirja mitu korda lugenud, siis... Eks arvake ära, mis siis juhtus! Haigutasin! Ja oleks siis ühe korra! Kus sa sellega... ikka päris mitmeid kordi! Ja ei lõpetanud ma haigutamist ka siis, kui ühistranspordist välja astusin. Lõpuks alles koju jõudes sain sest needusest lahti! Ma ei tea, mis toimus... Hämmastav! Keegi kõrvalt vaataja vist mõtles, et ma pole 24h magada saanud...

Sildid: ,

Eesti on pisike!

Mõned nutikamad on kindlasti aru juba saanud, et õhtuti on mu blogis vaikus. Vähemalt minu poolt! Ilma internetita on väikseid raskusi. Seega tuleb mul sissekandeid lähiajal teha hommikuti ja päevasel ajal, kuni tööl olen. Nädalavahetustel võib erandeid tulla.
Siinkohal tahakski rääkida eilsest õhtust. Ühest uskumatust kokkusattumusest. Et see juhus teile sama suurena tunduks, alustan algusest...
Jutu peategelane on üks nõbu, mitte minu nõbu. Üks inimene on mulle umbes pool aastat rääkinud oma nõbust. Et kui lõbus neil koos on ja mida kõike nad koos teevad ja et nõbu elab Viljandimaal jne. Ühesõnaga, kuni eilseni polnud ma teda kordagi näinud (välja arvatud piltidelt) ega rääkinud. Olin parasjagu liikumas töölt kodu poole, u kaheksa ajal õhtul. Ja tahtsin koju sõita bussiga, millega oleks otse kodu lähedale saanud. Kuna antud bussini oli palju aega, siis otsustasin astuda teise bussi peale, millega sain pool koduteed läbitud. Juba peale tööd oli mul meeletu joogijanu ja ümberistumise vahepeal sain ilusasti juhust kasutada ja peatuse kõrval asuvast joogipoest juua osta. Poest välja tulles jäi kõrv raadiot Sky Plus kuulatama(kõlar oli veetud juhtmega kõrval asuvast kasiinost õue), sest sealt öeldi ühe uue loo nimi (Kallis ära küsi), mis mulle viimasel ajal on meeldima hakanud. Edasi kuulates tuli välja, et see oli soovilugu, mida soovis hetkel eetrisse helistanud tütarlaps. Ja kuna ma jäin raadiot kuulama, sest tahtsin nimetatud lugu kuulata trolli ootamise ajal, siis kuulsin ka loomulikult dialoogi saatejuhi ja helistanu vahel. Kui küsiti helistaja nime, siis mõtlesin, et väga huvitav, ühel nõbul on sama nimi. Kui aga kuulsin ka asukohta, milleks helistaja ütles Viljandi, siis jäin juba edasi põnevusega raadiot kuulama, et teada saada, kas tõesti on tegu tolle isikuga, kellest ma vaid palju igasuguseid jutte kuulnud olen. Ja tuligi välja, et tegu oli justnimelt eelpool mainitud inimesega, seda muidugi peale ülekontrollimist, sest inimesi on palju ja oleks võinud ka ju mõni teine samanimeline Viljandist olla, kes soovib sama lugu, mille saatis mulle tuttav, kes oma nõbust mulle rääkinud on.
Jube pikk lause tuli nüüd viimane, aga ma ei saanud kuidagi pidama! Ja siiamaanigi veel, ausalt öeldes, tundub see kokkusattumus jube naljakas. Olen seda ennegi öelnud ja ütlen veel, et Maailm on ikka väike, Eesti pisike ja Tallinn tilluke! =)
Oma postituse ma lõpetan õnnesoovidega emale, mida ta tõenäoliselt mitte kunagi lugema ei satu, juhul kui ma seda talle ise ei näita, aga teadku siis mu blogi lugejad, et mu emal on täna sünnipäev. Huvitava fakti märgiks ka siinkohal ära - ema on sündinud 53ndal aastal ja täna on tal 53.sünnipäev! Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis minul tekib samalaadne olukord alles 2062.aastal, kui ma saan 81aastaseks ja samas olen 81.aastal sündinud! Huvitav, kas ma elangi üldse nii kaua?
Tulid meelde ka ühed laulusõnad emale. Ei tea, kas viga on minu mälus või mis, aga millegi pärast ma mäletasin neid sõnu natuke teisiti. Internetist ma leidsin igatahes sellised sõnad:

Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule linna,
millel on hõbedast väravad,
kullast ja maalitud sillad.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kingin siis sinule pärlid.
Ise nad kenasti paelale a'an,
sinised, punased, valged.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis tuled mu juurde?
Istud mu voodil ja jutustad
kuni ma silmaksed sulen.

Ema, kui mina kord suureks saan,
kas sa siis jääd minu juurde?
Üksi on õhtud nii igavad,
katustel mänglevad tuuled.

Sildid: , ,

Urrr!

Kes ütles mjäu!? :P

Sildid:

Kaberneeme ufo!

Ma olen teile ühe postituse eelmisest nädalast võlgu jäänud!
Nimelt, 19.jaanuari öösel, samal ajal kui meil siin Eestis möllas külmalaine ja inimesed oma nina välja ei pistnud eriti, kasutas juhust tundmatu ufotaoline objekt! Kust ta tuli ja miks ta just Kaberneemes peatus ning kuhu ta edasi suundus, mina ei tea, aga kinnitust sellele faktile, et 19.jaanuari öösel kell pool 2 ta Kaberneemes oli, annab ilm.ee veebikaamera pilt! :)

Sildid: ,

Pessimisti seiklused jätkuvad!

Nii, loodame, et see postitus siia ei jää viimaseks! :P
Aga no see, mis minuga täna toimub, ei ole normaalne!
Esiteks siis kodunt linna poole tulema hakates, kui olin liftiga 5ndalt korruselt alla sõitnud, avastasin, et mul jäi rahakott maha. Tavaliselt ma kontrollin alati enne korterist väljumist kolm tähtsat asja üle - rahakott, mobiil ja võtmed! Kuna ma olin üksi kodus ja uksed tuli enda järel sulgeda, siis võtmeid oli seekord raske maha unustada. Mobla sai ilusasti tasku, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma rahakoti maha unustasin.
Ok, see selleks. Ma juba pikisilmi ootan päikest. Ja päike tuligi. Täna ta säras! Otse minu silma, kui troll mustamäe teele keeras. Ja ikka mõnusalt kohe säras, madalalt ja otse silma... Ei jäänud mul muud üle kui istekohta vahetada.
Seejärel tuli piletikontroll trolli peale! Hehee, tillist sai, kes iganes kurjad jõud arvasid, et ma sõidan jänest! Ma olen korralik ühistranspordi kasutaja, vähemalt püüan olla. Aga arvake ära, kus mu ID-kaart asub!? Loomulikult rahakoti vahel. Ja nüüd tuletage meelde, mille ma oleks peaaegu koju unustanud! ;) Hetkeks kusjuures rahakoti vahel sobrades käis peast läbi mõte, et tänasele päevale kombekohaselt peaks ID-kaart olema kindlasti nüüd kadunud...aga ei olnudki! Ja peale seda, kui olin oma ID-kaardi ära näidanud, muigasin ma omaette (mõeldes tänasele päevale). Üks, kes mind sel hetkel imeliku näoga vaatas, arvas vist, et ma tõmbasin piletikontrolöri haneks! :D
Nii, kuna ma jooksin sel hetkel ajaga võidu, siis vaatasin, et mis kell on. Käekell näitas pool 3. Mõtlesin: "Hmm, pool 3? Kas mitte ma kodunt ei väljunud pool 3?" Ja siis ma jõllitasin tükk aega veel kella, kuni avastasin, et kell on seisma jäänud! Ma pidin peaaegu naerma hakkama. Mõtlesin, et see ei saa olla tõsi, aga no sekundi seier seisiski. Abiks oli siis mobiil, kust sain teada õige kella aja, mis oli juba 3...
Niisiis! Kui linna jõudsin, ei teadnud ma, kas õde saab hetkel rääkida, nii et tegin vastamata kõne. Tuli välja, et ta oleks saanud küll. Ja minu tehtud vastamata kõne avastas alles pool tundi hiljem ja kui ta mulle helistas, siis poole kõne peal jäi telefon tummaks. Ok, see veel ei tundunud imelik, sest selliseid trikke on ikka tele2&mobiil teinud. Aga kui järgmisel katsel peale paari sõnavahetust viskas mobiil lihtsalt pildi tasku, siis ei jäänud mul muud üle, kui mõtteis vanduda. Oleksin üksi kuskil olnud, oleksin valjusti vandunud, aga ma olin Viru keskuses rahvarohkes kohas. :P
Ok, telefon uuesti sisse lülitatud, avastasin, et telefonil saab aku kohe tühjaks. Kusjuures üks pulk vaheldus aeg-ajalt kahe pulgaga, mida ma polnud oma telefoni puhul näinudki. Kaks varianti: telefon on kas külmast lolliks läinud, või on asi tänases päevas!!!
Ja seda võiks vist ka veel mainida, et kui õega siis ikka õnnelikult kokku olime saanud ja prillipoe poole hakanud minema, siis tekkis kahtlus, et see võib-olla juba 3st kinni. Oleks tavaline päev olnud, poleks ma eriti pabistanud, aga tänase päeva puhul olin pea kindel, et pood ongi kinni, aga näed sa - eksisin! :D Ja nüüd ma olengi uute prilliraamide omanik! ;)
Vähemalt üks hea asi ka täna! :)
Peale seda pole jamasid juhtunud (va veel see, et kui raha automaadist võtsin, siis olid mõtted veel prillipoes ja kui tahtsin jalga kärmelt lasta automaadi juurest, siis tänu uuele softile hakkas automaat karjuma ja ma ei jätnudki oma kaarti automaati). Hetkel olen nüüd töö juures, kus teen aega parajaks ja kus mul mobiil laeb ilusasti! Loodan, et sellest hetkest on nüüd mu päeva pöördepunkt. Peab ikka nüüd endasse optimismi sisendama, ei taha võõrastele inimistele, kellega tunni aja pärast ühes toas viibin, muljet jätta, nagu ma olengi mingi pessimist! :))
Tänan tähelepanu eest!

Sildid: , , , , , ,

väikene tallinn!

See oli 28.oktoobril. Tema nädalase puhkuse lõpuni oli jäänud veel 3 päeva ja ta tuli Rakverest Tallinna. Bussijaamast läks ta kohe töö juurde mõndasid asju viima, mida oli tulevaks matkaks vaja. Siis jäi veel paar tundi, et kodus mustamäel ära käija ja ta asus Eesti Raadio ees Gonsiori peatuses bussi ootama. Buss tuli! Ta sisenes bussi! Bussis oli palju neidusi, üks ilusam kui teine. Ja ühel neiul jäi ta pilk pidama. Kuigi see neiu ei olnud nii ilus, kui need teised bussid olnud neiud! Aga see polnud oluline. Oluline oli see neiu ja tema olemus. Kuigi ta silmad jäid neidu vaatama, ei pannudki ta tähele, millal neiu bussi pealt lahkus ja kuhu poole too neiu sammud seadis. Tema suundus igatahes mustamäe poole, kuhu oli ta oma sihi seadnud.
Mustamäe kodus ära käidud, vajalik tavaar kotti pandud, asus ta tagasiteele töö juurde. Tagasiteel tuli tal aga meelde, et vaja veel mõned asjad osta. Parim lahendus tundus olevat Kristiine ees maha minna, korra poest läbi hüpata ja Kristiines samas peatuses ühistranspordi peale tagasi astuda. Trollist maha minnes, tuli aga samast, keskmisest trolli uksest peale neiu. See sama neiu, keda ta oli näinud varem Gonsiori peatusest sõitvas bussis. See on tundus tõesti veider, aga no ta ei pööranud väga sellele tähelepanu, sest see kõik käis väga kiirelt! Ja edasi ootas teda Kristiine keskus...
Kristiines käidud, läks ta esimese ühistranspordi peale, mis vähegi kesklinna viiks. Esimesena tuli troll number 1, mis viis ta Kaubamaja kõrvale. Kaubamaja juurest seadis ta sammud läbi Viru keskuse tunneli Kunstiakadeemia ette, kus tuli taas bussi ootama hakata. Tunneli trepist üles minnes, mis viis Kunstiakadeemia ette, kõndis ta ees üks inimene. Üks neiu. Kuidagi kahtlaselt tuttav neiu. Et kahtlustele kinnitust saada, lisas ta oma sammule kiirust, et näha kellega tegu. Ja pilt, mis avanes oli uskumatu. See oli see sama võõras neiu, keda ta oli päeva jooksul väga puhtjuhuslikult juba kaks korda näinud. Ja ta kohkus. Kohe ausalt! Sest see tundus tõesti uskumatuna. Ja sellest hetkest sai ta aru, kui väike ikka Tallinn on! Tõsiselt väike!

PS! Selle jutu peategelane olin loomulikult mina, kui kellelgi kahtlus tekkis! :P

Sildid: