Ei söögilaud ega märklaud, hoopis lumelaud!

3.märts oli taas see päev, mil sain lumelaua alla panna ja Kuutsemäel sõpradega mäest alla kihutada (loe: kukkuda vahelduva eduga). Nüüd olen kolmel viimasel aastal iga talv korra lumelauatama jõudnud. Praegu on tuhin nii suur, et tahaks järgmine talv vähemalt 2 korda Lõuna-Eestisse jõuda ja talverõõme nautida! Tõstuki kasutamine on minu jaoks siiamaani müstiline, sest tõstuki juurde jõudes tekib mul kramp ja ma ei suuda end lõdvaks lasta ja rahulikult mäest üles sõita. Kaotan peagi tasakaalu ja ülejäänud maa pean ikkagi mäest jalgsi üles vantsima. Sel korral oli see veel topelt väsitav, kuna oli sula ja lumi väga pehme. Üles mäkke jõudes olime kõik nii võhmal, et seismisest ei tulnud midagi välja, kohe uuesti mäest alla laskmisest rääkimata. Nii ma siis puhkasin mäe otsas siruli maas, ise aurates kuna palavus tappis, kuni tundsin, et minus on taas natuke jõudu, et lumelaud alla panna ja mäest alla tuhiseda! Ja olgem ausad, iga korraga tuli järjest paremini välja ning päeva lõpuks, pimeduse saabumisel, jõudsin ühe taseme võrra järsemale mäelegi... Jään põnevusega ootama järgmist aastat, mil saab taas lauatada. Senimaani süda puperdab sees, nagu väikesel lapsel, kes ootab oma sünnipäeva. =)

Sildid:

Lumelaua hullustus!

Oi ma ei või! Sai nädalavahetusel lumelauaga sõidetud ja tahaks veel ja veel! Mõtlen praegu, et peaks kevadel komplekti ära ostma, kevadel on igasuguseid soodukaid talvetoodetele... siis oleks järgmine talv mureta! ;) Ohh... see oleks ülivõimas, kui oleks oma isiklik lumelaud! :)

Sildid: