Palun andke mulle 7 krooni

Täna kossust koju tulles mõtlesin, et lähen käin ka Kristiine kaubanduskeskusest läbi ja et sealt kõnnin otse koju. Kojukõndimisaeg on kuskil 15 minutit, oleneb kui kiiresti kõndida. Täna olin peale korvpalli kuidagi eriti väsinud, nii et tõenäoliselt kõndisin isegi kauem. Ei vaadanud tõesti kella. Aga põhjus, miks ma üldse kirjutama sellest hakkasin, oli see, et tänane kodutee möödus väga kummaliselt. Esiteks tuli poolel teel mulle vastu mingi keskeas mees, kes minuni jõudes, küsis mult midagi... Mul olid kõrvaplapid peas, sellepärast ma ei kuulnud, mida? Võtsin siis ühe kõrvaklapi kõrvast ära, kuulamaks, mis mureks (aimates juba tegelikku mure põhjust). Mees vabandas alguses viisakalt, küll vene, küll eesti keeles ja siis palus mult seitset krooni. Ma aga vastasin automaatselt, et mul ei ole raha kaasas. Mees tänas viisakalt ja läks oma teed. Seejärel edasi kõndides ma mõtlesin, et tõesti-tõesti, mul ei olegi ju sularaha rahakotis, isegi kui oleks tahtnud mehele raha anda. Üldiselt on mul aga välja kujunenud juba selline reaktsioon, et kui raha küsitakse, siis ütlen kohe, et ei ole. Tavaliselt jäetakse siis kohe mind ka rahule. On ka loomulikult juhtunud, et olen andnud raha, aga seejärel olen siis alati mõelnud, et mismõttega ma andsin... et tõenäoliselt ostab ta esimesest poest omale pudeli õllet...
Napilt enne koju jõudmist, tuli aga järgmine tegelane vastu. Tegemist oli minuvanuse vene noorukiga. Mõtlesin juba, et kas järgmine rahakerjaja või? Aga seekord küsiti mult hoopis tuld suitsule. Isegi mitte suitsu ei küsitud, vaid ainult tuld! Sellisel puhul ma aitaksin inimest hea meelega, aga kahjuks ei olnud mul tõesti kotis tikke, välgumihklist rääkimata. Igaksjuhuks otsisin veel koti läbi, et ehk on mingist vanast ajast jäänud kotipõhja tops tikke, aga mida ei olnud, seda ei olnud. Seekord läks siis niiviisi...

Sildid: ,

Meeldejääv nädalavahetus

Räägiks paari sõnaga siis, mida nädalavahetusel tehtud sai, et end välja vabandada vahepealsest väikesest blogimispausist.
Reedel sai sõbra pool väike filmiõhtu ette võetud - alati positiivne sündmus, mida on hea meel meenutada...
Laupäeval sai üle pika-pika aja Compressoris pannkooki söömas käidud - midagi paremat on raske ette kujutada! Seejärel sai Premia Jäähallis uisutamas käidud, viimati uisutasin vist aasta tagasi... häbi mulle! Edasi...täiesti ootamatult, leidsin end ühele neiule külmkappi kolmandale korrusele tassimas, kust vana külmkapp sai sama teed pidi alla toodud. Ning õhtu nael oli tuttava sünnipäev väga lõbusa seltskonnaga - mängisime Aliast ja Maffiat ning tundsime end niisama mõnusalt...
Pühapäeval magasin küll pool päeva maha, aga sellest hoolimata sai tõsine shopingupäev ette võetud ja saunas töö juures käidud, loomulikult koos õllega...
Kuigi näib, et nädalavahetus oli ideaalne, on siiski selline tunne, et oleks võinud midagi paremini või teisiti minna!

Sildid: , , ,