Uue digika eel...

Otsustasin enne uue digikaamera ostu vana laiali lammutada, et ehk on lihtsalt mingi kontakti viga ja saab kaamerast veel asja. Üleeile lammutasin poolenisti laiali ja panin kokku, aga tulemus oli sama mis enne. Eile otsustasin aga rohkem laiali lammutada ja pean tunnistama, et laiali lammutamisega nägin tõsiselt vaeva, nii et kui ükskord kaamera laiali võetud oli, mõtlesin, et kes hull selle uuesti kokku paneb!?
Täna otsustasin aga uuesti kokku panema hakata ja pusisin, mis ma pusisin, kokku sain! Tulemuseks oli õigesti kokku pandud kaamera (ühtki vidinat ei jäänud üle) ja sama viga... Seega ei jää midagi muud üle, kui vana kaamera asemel nüüd peagi uus osta. Kindel plaan on soetada omale digitaalne fotoaparaat Olympus SP-510 UZ.

Sildid:

Varastamine - see on imelihtne!

Tulin mina just poest ja nägin oma silmadega, kui lihtsalt käib varastamine. Tuli poodi poolvindine noormees (kusjuures tagantjärele mõeldes ma arvan, et ta teeskles oma täis olekut isegi rohkem juurde, kui ta seda oli). Ja koheselt hakkasid kassapidajad toda tüüpi valvsalt jälgima, samal ajal klientidega tegeledes. Peagi oli tüübi juures ka turvamees, kes vaikselt tüüpi poe väljapääsu poole suunas. Enne veel peatus tüüp alkoholileti juures, kus küsis, kui ma õigesti kuulsin, kanget Laysi. Poemüüja ütles, et meil oli sellist asja ja kui tüüp oli silmad imestuseks suureks teinud, et ei olegi või, asus tüüp siis vaikselt poest välja minema. Ma jõudsin selleks ajaks täpselt oma ostud ära sooritada ja väljusin poest tolle tüübi järel. Ümber nurga keerates nägin, kuidas tüüp võttis jope alt, selja tagant välja vist küpsisepaki või midagi taolist. Muigasin omaette, et see käis nüüd küll väga lihtsalt või on tegu uue trikimehega. Tüüp nägi vist, et ta mulle vahele jäi ja samal ajal, kui ma rahaautomaadist raha välja võtsin, tüüp jälgis mind. Ma aga ei teinud tüübist välja ja asusin kodu poole kõndima, samal ajal mõeldes, et huvitav, kas ta nüüd tuleb mulle järgi ja võtab mult raha ka ära, nii et ma tähele ei pane või!? Igatahes poemüüjad ja turvamees jäid küll pika ninaga...

Sildid: ,

Loomaaia oma kiisu

Eelmisel nädalavahetusel käisime Kiisuga loomaaias. Ma polnud loomaaias üle aasta juba käinud ja ootusärevus oli suur. Ikka igasugu vante nägin, alustades maas lesivatest kaamlitest ja lõpetades hunniku igasugu kitsedega. Jäi selline mulje, et kitsi on loomaaias rohkem kui kõiki teisi loomi kokku. Aga kes mäletab, siis möödunud nädalavahetusel oli päiksepaisteline suhteliselt soe ilm, mistõttu osad loomad ei viitsinud end liigutadagi. Nii näiteks jäi meil ka peaaegu lõvi nägemata, kes piilus eemalt oma luugist ja jääkarude nägemine jäi ka üürikeseks, kuna nad lasti majja sisse. Kes teab milleks... Võrreldes kaslastega, kes elumärke endast eriti ei näidanudki, oli aktiivne üks jõuhobu, kes paari meetri kaugusel mõnusasti haigutas ja kukkus siis muru närima. Poole haigutuse pealt sain pildi ka tehtud, aga jäin natuke hiljaks. Eemalt nägime ka elevandid ära, aga panin tähele, et elevandimaja ehituseks oli märgitud 6 kuud, aga minu arust ehitatakse vantidele uut elupinda juba kõvasti üle aasta. Niipalju siis tähtaegade kinnipidamisest. Seoses selle ehitusega aga ei näinud ma taaskord paksunahalisi - madusid. Oleks tahtnud neid väga vaadata, kuigi kujutan ette juba, kuidas nad liikumatult oleks oma kastis vedelenud...
Liikumatud olid ka krokodillid. Lahtise suuga krokodest jäi mulje, nagu tegu oleks hoopis topistega. Asi tundus seda imelikum, kui ühe seljal säras münt vastu. Järgmine kord kui ma loomaaeda lähen, siis vaatan, kas nad on oma asendit muutnud või mitte! :P
Ahvid olid oma tuntud headuses aktiivsed! Aga kui anda tiitel "Kõige aktiivsem loom", siis selle oleks vaieldamatult võitnud üks noor kitsetall, kes hüppas ja keksis ringi, nagu oleks esimest korda murule saanud. Mõned hüpped sõrgadega vastu seina ja uuesti maha meenutas juba filmi Matrix. =)
Linde oli palju! Neid ei jõua üles lugedagi. Jälgida oli aga siiski mõnda lindu päris huvitav, hoolimata sellest, et neid oli palju. Meenuvad veel kängurud, kes nagu käsu peale oleksid justkui valveseisaku võtnud, kui me teistkorda nendeni Kiisuga jõudsime.
Kuulsust omale teiste loomade seas kogus väike kassipoeg, kes nautis sooja päikest ühe puuri ees magades. Kiisu sõnul oli sama kassipoeg maganud täpselt samas kohas ka aasta tagasi. Tore, et loomaaia kiisu on kodu omasuguste seas leidnud! :) Loodetavasti leidub loomaaias inimesi, kes sellegi kassi eest hoolitsevad...
Päev enne sai Kiisule Elisast telefon ostetud- roosa Nokia 7373. Kiisu oli rahul ja mina ka! :)
Õhtul leidsime end pubis African Kitchen, kus sai head ja paremat maitstud ja paari sõbra sünnipäeva tagantjärgi tähistatud.
Pühapäeval peale loomaaias käiku, kõndisime Kiisuga ka Stroomi rannast läbi, kuna ilm oli ilus. Endalegi üllatuseks oli vesi katsudes suht soe ja avastasin, et populaarsust on kogumas spordiala, mida võiks nimetada vast purisurfamine äkki!? Kuigi tegu ei ole ju purjega, vaid pigem tuulelohega või midagi sellist. Ehk teab keegi mulle täpsemalt öelda, mis spordiala see on. Igatahes tundub päris huvitav ala ja meenutas vähekene lumelauatamist. Ainult et märjaks saab rohkem. ;)

Sildid: , , , , ,

Kes ei tööta, see ei söö

Oh heldene aeg!
Vot selliste sõnadega pole ma küll veel ühtegi oma postitust alustanud. Aga praegu on mul selline tunne, kus tahaks kahe käega peast kinni võtta ja appi karjuda!
Tegelt ei midagi väga katastroofilist. Mõtlesin terve päev lihtsalt, et tahaks sellest ja teisest blogida, aga polnud aega ja nüüdseks hakkab mu mõtetelaegas juba üle ääre ajama ning ei jõua ja ei taha ja ei viitsi lihtsalt täna mitte midagi varasematest mõtetest rääkida. Tänasele päevale pani punkti aga hoopis poole tunni tagune telefonikõne töö juurest. Nagu eeldada võib, siis sellisel kellaajal tulev kõne töölt ei saa tähendada mitte midagi head. Ja nii ma siis rippusin paarkümmend minutit telefoni otsas vahelduva eduga, püüdes olukorda parandada, aga telefoni teel seekord suurt abi minust polnud. Olin võimetu! Teate, kui vastiku enesetunde see tekitab, kui teate, et suudaksite probleemi lahedada kohapeal, aga telefoni teel mitte? Prrr... Ma ei imesta, kui unemati mind täna öösel tööle viib... Kuulasin ka just mõni minut tagasi raadiost, kuidas saatejuht vabandas kuulajate ees tehnilise viperuse pärast... Seda ei olnud üldse meeldiv kuulda. Kurb!
Aga nu raskused on selleks, et neid ületada. Seekord ei saanud hakkama, aga see-eest oli väike õppetund! Õnneks ei olnud midagi nii hullu, et oleks pidanud praegu jalad kõhu alt välja võtma ja töö juurde tormama. Aga ka selliseid olukordi on ette tulnud. Siiski mitte minul, vaid töökaaslastel. Aga ei! Kui vaja, siis tuleb ükskõik mis ajal tööd teha. Olen ka öösel kuni varajaste hommiku tundideni raadiomajas tööd teinud. Kõige raskem hetk oli u kella kahe aeg. Sel hetkel sundis küll tööd tegema ainult see teadmine, et hommikuks kella kuueks peab ettevõetud töö tehtud olema. Kolme-nelja ajal läks suurem uni ära kusjuures. Aga see selleks...
Lõpetan tänase postituse meenutusega lapsepõlvest, kus ema sõnul ma olin aidanud alati naabreid töö tegemisel (näiteks briketi tassimisel) ja samal ajal ikka ja aina laulnud: "Kes ei tööta, see ei söö!" =)

Sildid: ,

Tasuta saab, aga ikka ei taha

Pöörduks oma jutuga taas tagasi eilsesse päeva, mil käisin korvpalli mängimas. Nagu teen seda reeglina igal neljapäeval. Viimasel ajal on aga kombeks saanud, et korvpalli mängureid jääb vajaka. Kui enne läbi inimesi ei helista, siis võib peaaegu kindel olla, et kohale ilmub vaid mõni üksik mängija. Terve see hooaeg on tegelikult nii kujunenud, et püsivaid kohalkäijaid oli vaevalt 5-6 ja ülejäänud tilkusid lihtsalt terve hooaja vältel, nii kuidas jumal juhatas. Kahju on selle üle eriti just sellepärast, et meil on võimalus kasutada korralikku spordisaali täiesti tasuta. Nii tervelt 6-7 aastat järjest juba, septembrist juuni kuu keskpaigani. Aasta-aastalt on aga püsivaid käijaid vähemaks jäänud ja igal aastal on seltskond mõne mängija võrra muutunud. Aru ma ei saa. Kas siis tõesti on raske leida need 10 inimest, kes enam-vähem koguaeg kohal käiks. Mõned inimesed maksavad selle eest, et saaks kuskil saalis korvpalli mängimas käia. Aga ega jah. Eks ta nii olegi. Tasuta asju ei võeta nii väga tõsiselt. Aga nii ju veetakse teisi alt... Ma arvan, et kui kõik sellel hooajal kasvõi korra mängimas käinud mängijad kokku lugeda, siis saaks kaks jalgpalli meeskonda kohe kindlasti kokku, pluss veel mõned varumängijad. Kõige kurvem kogu selle loo juures on see, et eile sain teada, et järgmisest hooajast on meil võib-olla see pidu läbi. Uskumatu! Mõned meist oleks nõus vast ka spordisaali kuskil üürima, aga kardan, et sinnapaika see mõte jääbki. Kas tõesti ongi siis korvpalliga ühelpool? Siis pean küll mingi muu spordiala enda jaoks leidma, kuigi olgem ausad - korvpall oli, on ja jääb üheks meelsaimaks spordialaks, mida harrastada.

Sildid:

Palun andke mulle 7 krooni

Täna kossust koju tulles mõtlesin, et lähen käin ka Kristiine kaubanduskeskusest läbi ja et sealt kõnnin otse koju. Kojukõndimisaeg on kuskil 15 minutit, oleneb kui kiiresti kõndida. Täna olin peale korvpalli kuidagi eriti väsinud, nii et tõenäoliselt kõndisin isegi kauem. Ei vaadanud tõesti kella. Aga põhjus, miks ma üldse kirjutama sellest hakkasin, oli see, et tänane kodutee möödus väga kummaliselt. Esiteks tuli poolel teel mulle vastu mingi keskeas mees, kes minuni jõudes, küsis mult midagi... Mul olid kõrvaplapid peas, sellepärast ma ei kuulnud, mida? Võtsin siis ühe kõrvaklapi kõrvast ära, kuulamaks, mis mureks (aimates juba tegelikku mure põhjust). Mees vabandas alguses viisakalt, küll vene, küll eesti keeles ja siis palus mult seitset krooni. Ma aga vastasin automaatselt, et mul ei ole raha kaasas. Mees tänas viisakalt ja läks oma teed. Seejärel edasi kõndides ma mõtlesin, et tõesti-tõesti, mul ei olegi ju sularaha rahakotis, isegi kui oleks tahtnud mehele raha anda. Üldiselt on mul aga välja kujunenud juba selline reaktsioon, et kui raha küsitakse, siis ütlen kohe, et ei ole. Tavaliselt jäetakse siis kohe mind ka rahule. On ka loomulikult juhtunud, et olen andnud raha, aga seejärel olen siis alati mõelnud, et mismõttega ma andsin... et tõenäoliselt ostab ta esimesest poest omale pudeli õllet...
Napilt enne koju jõudmist, tuli aga järgmine tegelane vastu. Tegemist oli minuvanuse vene noorukiga. Mõtlesin juba, et kas järgmine rahakerjaja või? Aga seekord küsiti mult hoopis tuld suitsule. Isegi mitte suitsu ei küsitud, vaid ainult tuld! Sellisel puhul ma aitaksin inimest hea meelega, aga kahjuks ei olnud mul tõesti kotis tikke, välgumihklist rääkimata. Igaksjuhuks otsisin veel koti läbi, et ehk on mingist vanast ajast jäänud kotipõhja tops tikke, aga mida ei olnud, seda ei olnud. Seekord läks siis niiviisi...

Sildid: ,

Mis on pildil?

Teeks vahelduseks ühe mõistatusemängu. Mäng väga lihtne! Arvake ära, mis on pildil? Vihjeks nii palju, et selle pildi tegin juba paar aasta tagasi Rakvere kodus ning sel ajal käis ülemisel korrusel kõva remont!

Sildid: ,

Blogi on tagasi!

Peale väikest pausi on blogi taas ajutiselt üleval. Aga et miks ajutiselt? Vot sellepärast, et tavaliselt ongi just ajutised asjad kõige püsivamad ning see on ju ka kindel, et igavesti seda blogi ei ole.
Vahepeal juhtus nii mõndagi, aga pole mõtet kõike meenutama nüüd hakata. Öeldakse ju ka, et kes vana asja meelde tuletab, sel...
Lähitulevikus tahaks blogi uuendada. Nii välimuse kui ka sisu poolest. Tahan lihtsalt vaheldust. Võib-olla muutub ka blogi aadress, eks me näe.
Nüüd aga asun ettevalmistusi tegema, et homme metsa minna. Ära linnast, loodusesse! Eemale tööstressist, mis viimasel ajal on tekkinud. Ehk lühidalt - Roheliste Rattaretkele!

Sildid: ,