ei viitsi

mitte midagi ei viitsi. tööd teha ei viitsi. lehti lugeda ei viitsi. süüa ei viitsi. rääkida ei viitsi. kingi raha koguda ei viitsi. trükkida ei viitsi...

Pidu!

Torman praegu ühelt sünnipäevalt teisele! Sellised päevi võiks rohkem olla! :D

Haige õlg!

Kas teate kui raske on tuba muuta? Eriti, kui tundub, et mööblit on liiga palju või et tuba on liiga väike. Või kui muutma hakates tuleb välja, et mingi mööbli ese on 5cm liiga pikk, liiga lühike, liiga lai või liiga kõrge. Vot minu toaga ja minu asjadega oli täna just täpselt nii. Kolm tundi muutsin oma tuba... Kuigi, kuidas muuta, hakkasin mõtlema juba eile, peale suurkoristust - seda tuleb ka suht harva ette! :P
Aga nüüd, kus tuba muudetud, on ikka hea tunne küll! :) Ei olnud vähemalt asjata vaev. Kuigi vahepeal ikka vaevlesin ka... Paar päeva tagasi ei saanud ma veel kätt tõstagi, mööbliesemete liigutamisest rääkimata. Olfen Gel, mis on viimaste päevade minu uus sõber, tegi vist tõhusat tööd. Ehk täna öösel saab juba haige õla poolsel küljel magadagi...

ER - ETV 3:2

Kõik teavad, et ETV võitis 23.septembril ERi 1:0, aga 25 aastat tagasi 22.septembril võitis ER ETVd 3:1, nii et kokkuvõttes meie juhime 3:2 :) juhuu!
Kes tahab, vaatab pilte mõne päeva tagusest üritusest (mõni terav silm leiab mõnelt pildilt minugi üles), kes aga ei sattunud ETV spordiuudistes peale mängu värsket uudist nägema, sel õnnestub see järgi vaadata sport.etv.ee lehel. ;)
Ja kindalsti pole teil 1.oktoobril muud targemat teha, kui seda vaadata! :D

Üks päev staarina!

Kell on pool 5 õhtul. Liigume kolme töökaaslasega Kadrioru staadioni poole, kus kell 6 peaks algama jalgpall ETVga. Tuju on kõigil rõõmus, viskame nalju. Enne staadionile sisenemist näen üht tuttavat, kelle kohale tulemine tuju veelgi rõõmsamaks teeb. Teiste töökaaslaste järel sisenen tribüüni alla riietusruumide suunas. Silmapaar ei jõua kõike jälgidagi, kõik on uus ja huvitav. Silma jäävad hulk seintel olevaid pilte nendest sportlastest, kes kõik Kadrioru staadionil võistelnud. Ühtäkki olengi juba riietusruumis. Kui ma ei eksi, siis on see Levadia meeskonna riietusruum. Riidekappe on , julgen pakkuda, ligi 100 isegi. Peagi ulatab Hanno (Tomberg) mulle minu särgi, mille taga number 16 ja nimi LEPASAAR kirjas, ees ER vs ETV 2005. Lisaks saan veel ka püksid 16 numbriga ja kedrid (sokid). Lõpuks kui kõigil samasugused särgid seljas, püksid ja sokid jalas, tunneme end eriti ühtse tiimina! Kõige tipuks on meie treeneriks Zelinski, kes paneb paberile paika meeste positsioonid väljakul, räägib mängu põhitõdedest, viib soenduse läbi ja väiksed palliharjutused enne ürituse ametlikku algust ning on terve mängu hõivatud mängijate vahetamisega.
Pinged kruvitakse üles majas ootekoridoris, kus ootame, millal platsile saab joosta. Ja siis see juhtubki! Väga eriline tunne on joosta tribüüni täis rahva ees staadionile, olgugi, et lisaks minule on veel u 40 mängijat. Aga see ei loe midagi, rahvas elab kõigile kaasa! Lisaks on eesti raadiol oma ergutusgupp! See tekitab eriti sooja tunde.
Mäng algab! Kõige raskem on platsi ääres olla ja vaadata, kuidas kaaslased võitlevad. Vägisi tahaks tormata platsile omasid aitama. Süda jätab kaks lööki vahele, kui pall omade karistusalas on ja keegi ei suuda palli puhtaks lüüa. Tahaks karjuda "kurat! lööge pall minema!", aga pole mõtet, niikuinii nad ei kuule mind. Ootusärevus on kõige suurem siis, kui tuleb mängu ajal enda platsilejooksmist oodata. Publik on fantastiline! Platsil joostes kuulen, kuidas vaheldumisi kõlab "raadio, suru, tele vastu muru" ning vastupidi. Aeg-ajalt on kuulda ka, et Zelinski karjub platsi ääres midagi. Mida, seda ei saa aru, kuna rahva kaasaelamine kostab üle! Platsil olles jääb jalg vastasega palli pärast võideldes vastase jala taha ja lendan õlaga piki muruväljakut. Silmipimestav valu! Aga hetke pärast olen püsti! Pean kannatama! Ikkagi tähtis mäng! Kahe poolaja vahel otsin üles arsti, kes mulle jääkoti õlale paneb! Valus! Aga mitte nii valus, et enam mängida ei saaks. Võitlen hambad ristis edasi. Ei saa ju sõpru ja teisi tuttavaid alt vedada, kes eelkõige minu mängu vaatama tulnud. Ja ega igapäev ei mängi jalgpalli selliste inimeste ees nagu Juhan Parts, Indrek Tarand, Mart Laar jt.

Teise poolaja alguses, nagu esimeselgi, alustan kaasaelamist väljaku kõrvalt. Kaotan hetkeks tähelepanu. Äkki rahvas rõkkab! Värav! ETV on läinud 1:0 juhtima. Ja ma ei näinudki kuidas. Masendav. Minu jaoks on see värav ei millesti. Nüüd tahan minna veel enam platsile ja teisi aidata, ei mõtle enam ka valutavale käele. Platsil olles ei oska kuskil olla, tahaks igal pool olla ja palli eest võidelda, viimse minutini, maksku mis maksab. Aga aega on vähe, liiga vähe. Poolaja pikkus vaid 25 minutit. Ja ei jõuagi mängu sisse elada, kui mäng juba läbi. Kurb! Aga samas see on ju kõigest mäng! Show rahvale! Ja ei lasegi keegi pead norgu! Vaid aplodeerime võrratule publikule, täname vastasmeeskonda ja plaksutame ka siis, kui neile karikas üle antakse.

Hinge jääb kaotus vähe kripeldama aga ka lootus, et küll järgmine kord võidame! Ja küll varsti tuleb jälle päev, mil tunnen end natuke taas staarina! :)

Teatrilembus

Sattusin eile lugema Eesti Ekspressi tagaküljelt remonditud Rakvere teatrist. Peagi on seal esietendus, ja kuna ma ikkagi põline Rakvere inimene, siis oleks lausa patt, kui ma nüüd lähiajal oma kodulinna teatri samme ei seaks. Lisaks nägin veel reklaami uuest muusikalist -Tuhkatriinu, mida tahan kindlasti vaatama minna. Muusikalid on mulle alati meeldinud...polegi ammu ühtegi näinud, viimati vist käisin Grease'i vaatamas...ja West Side Story piletid olid ka juba pool aastat ette ostetud, aga pidin maha müüma paar nädalat enne etendust, kuna samal päeval oli Sügisjooks...pidasin seda tähtsamaks...rumal mina! Aga see eest saan tasuta Helsingisse minna nüüd...kes on kursis sügisjooksu infoga, need teavad, millest räägin. Oijah, teatri tahaks!

ER vs ETV

Huvitav...täna on siis see tähtis päev käes, mis 25 aastat tagasi ajalukku läks ja mille tähistamiseks mina koos teiste töökaaslastega täna Kadrioru jalgpalliväljakule jooksen. Aga huvitav on see, et mul pole veel mingit närvi sees.
Aga ma usun, et see jõuab veel tulla! Niipalju ma nüüd küll tunnen end! :)

Sildid:

Asi võib alata!

Tänud õele, tänu kellele ma tunnen Kaarlit, kes motiveeris mind ja andis häid vihjeid, kuidas seda teha, mida te siin näete! Aitäh tähelepanu eest! :)