Mul pole aega haige olla

Tuleb välja, et pingutasin siiski üle. Natuke rohkem kui nädal tagasi, sai nii kõvasti sporti tehtud, et organism muutus nõrgaks ja seega muutusin mina kõiksugu pisikute ja hetkel levivate gripiviiruste jaoks kaitsetuks objektiks. Kui esimesed nähtused olid lihtsalt väike palavik, valus kurk ja turtsumishood, millega kaasnes pabertaskurätikute müstiliselt kiire vähenemine, siis praguseks on järel suhteliselt mõõdukas nohu, hooti tugev köha ning õhtuti tõusev palavik. Eile õhtul oli veel kindel plaan täna tööle minna, aga kraadiklaas näitas mulle koha kätte. Ei läinud ma täna kuhugi tööle, vaid olin kodus horisontaalasendis ja homme panen perearsti juurde aja kinni, et omastada omale "sinine leht" ja kõik muu mis sellega kaasneb. Vähe sellest, et eelmine nädal läks mul haiguse nahka jalgpallimängud, jäävad sel nädalal taaskord korvpallitreeningudki vahele. Loodan nädalavahetuseks enam-vähem konditsioonis ikkagi olla, sest tahaks siit Tallinnast minema, aga kui asi hullemaks läheb, siis ma ei tea...
Lisaks oleks vaja tegeleda ühe ürituse organiseerimisega, mis toimub juba 12 päeva pärast. See haigus võtab mult jõu selle kõigega nii tegeleda, nagu ma tahaks. Kurb. Kurb. Kurb.
Aga keegi on kunagi öelnud, et tervis on siiski kõige tähtsam.

Sildid: