Õnn käib mu kannul

Põhimõtteliselt jätkan eelmise sissekande lõpust...
Piletid võidetud, oli mul nüüd vaja neist lahti saada. Kuulutasin neist MSNis, tuttavate seas, keda nägin ning ka töö juures, aga huvi nende piletite vastu oli minimaalne.
Ei jäänud lõpuks muud üle, kui läksin reedel peale tööd ja enne Viljandi rongi peale minekut Harju mäele, et ehk seal ikka leidub paar inimest, kes soodsalt need piletid mult ära ostaks. Aega oli mul aga väga vähe. Kuskil 10 minutit koha peal äritsemiseks. Minu õnnetuseks avanes mulle selline vaatepilt, kus piletisabas polnud mitte ühtegi inimest, kuigi kell oli juba 5 läbi 40 minutit (üritus avas uksed kell 5). Paari minutilise ootamise järel möödusid minust kaks kutti, kellele olin valmis juba pileteid pähe määrima. Minu õnnetuseks oli tegu mingil moel üritusega seotud inimestega ja neil olid vabad pääsmed olemas...
Sel hetkel tundus asi lootusetu. Inimesi ei liigu, aega vaid 5 minutit, mis sel hetkel liikusid meeletu tempoga. Lisaks ei pruugi iga inimene tahta osta piletit mingi võõra suvalise inimese käest ning lõpuks lõi mulle pähe ka veel see, et suure tõenäosusega inimesed, kes tulevad sellele üritusele, on juba eelmüügist pileti ära ostnud!
Suht lootusetuks kujunenud olukorras olin ma valmis juba ära tulema, sest rong ei oota... Viimasel hetkel aga nägin tulemas kahte tüdrukut. Mõtlesin, et ma ei saa seda võimalust mööda lasta ja võtsin julguse kokku, saagu mis saab. Teretatud, vabandatud, küsitud piletite olemasolu järele ning peale seda, kui olin pakkunud oma pileteid, selgus, et tegu oli hoopis vene tüdrukutega. See tegi asjaolu veel keerulisemaks, sest mu vene keel on väga puine. Hakkasin siis vene keelt purssima ja sõnu, mida ei osanud vene keeles öelda, ütlesin eesti keeles. Minu õnneks mõistis üks tüdruk natuke eesti keelt ja pool vene, pool eesti keeles, sain tüdrukutega kaubale! =) Aga ega see kaubale saamine ka väga libedalt ei läinud. Peamiselt kartsid tüdrukud, et äkki on tegu võltspiletitega. Maha rahunesid alles lõpuks siis, kui ma pakkusin neile välja, et ma kõnnin nendega koos piletikontrollini. Probleemiks oleks võinud osutada peaaegu ka see, kui mulle pakuti suurem rahatäht, millest ma pidin osa tagasi andma. Ei oleks ma enne kodunt välja tormamist lauasahtlist sularaha kaasa haaranud, olekski kaup pooleli sel hetkel jäänud.
Kokuuvõtteks tuleks vist öelda - lõpp hea, kõik hea. Mina sain oma piletitest lahti ja tüdrukud said soodsamalt konsertile, lisaks veel järgmise päeva piletid peale kauba!
Pärast mõtlesin veel pool rongisõitu tagant järgi, kui lootusetu see kõik tundus, ja kuidas lõpus õnn hädast välja aitas.
Peaks vist minema lotopileteid ostma, enne kui Õnn kellegi teise juurde läheb! :P
Rongile jõudsin 5 minutit enne väljumist...
Seekordne 13. ja reede jääb kohe kauaks ajaks meelde!

Sildid: ,